Iseloomulikud tunnused: Keha kaetud luukilpide ridadega. Esineb pikk ninamik (nokis) ja alaseisune suu, nokise alumisel küljel paikneb neli poiset. Selja- ja küljekilbiridade vahel esinevad iseloomulikud luised naastud, mis on erinevalt teistest tuuraliikidest rombikujulised.
Mõõtmed: Eesti suurim kala. Meie vetest püütud rekordisend oli 290 cm (L) pikk ja kaalus 136 kg. Kirjanduse andmeil võivad selle liigi isendid oluliselt suuremaks kasvada.
Sarnased liigid: Tuurade teised liigid. Kunagi introdutseeritud sterlet ja beluuga on tänapäevaks meie vetest tõenäoliselt kadunud. Kalakasvandustest satub vahel Eesti rannikuvette Siberi tuura ja Vene tuura isendeid.
Elukeskkond: Põhjalähedase eluviisiga. Rannikumeres, lahtedes ja suurte jõgede suudmealadel.
Toitumine: Valdavalt zoobentostoiduline.
Paljunemine: Isaskalad saavad suguküpseks 6-10, emaskalad 10-20 aasta vanuselt. Absoluutne viljakus 1-4 miljonit marjatera. Koeb kevadsuvel suuremate jõgede kiirevoolulistes ja sügavates kohtades kivisel või kruusasel põhjal. Vastsed kooruvad ühe nädala jooksul.
Ränne: Anadroomne liik, kes võtab ette pikki rännakuid suurtesse jõgedesse kudemisaladele.
Levik: Atlandi ookeani rannikul Põhja-Ameerikas ja Euroopa rannikumeredes. Rändas Ameerikast Euroopasse umbes 1000 aastat tagasi ja asendas kliima jahenedes Läänemeres siin varem esinenud soojalembese Euroopa tuura (Acipenser sturio).
Seisund: Äärmiselt ohustatud, Läänemerest tõenäoliselt välja surnud. Viimane isend püüti Eesti vetest Muhu lähistelt aastal 1996.
Kaitse ja piirangud: III kaitsekategooria, püük keelatud. Mitmetes Läänemere äärsetes riikides on käimas tööd atlandi tuura taasasustamiseks.
riik Animalia
hõimk. Chordata
alamhõimk. Vertebrata
klass Actinopterygii
selts Acipenseriformes
suguk. Acipenseridae
perek. Acipenser
liik Acipenser oxyrinchus