hõbekoger, Carassius gibelio
Iseloomulikud tunnused: Seljauime välisserv nõgus või sirge. Sabauime väljalõige suurem kui kogrel. Keha suhteliselt madalam kui kogrel. Selja- ja pärakuuime esimene kiir tugevalt saagjas. Värvus hõbedakarva.
Mõõtmed: Tavaliselt kuni 30 cm ja 1 kg, Eestist on püütud aga ka 3 kg raskuseid kalu. Pisikestes tiikides ei ulatu kasv tavaliselt üle 15 cm.
Sarnased liigid: Koger, karpkala.
Elukeskkond: Madalaveelised rohke taimestikuga veekogu osad nii mage- kui riimvees. Talub hästi kõrgeid temperatuure ja madalat hapnikusisaldust. Tihtipeale võib ainukese liigina asustada väikeseid veekogusid, mis teistele kalaliikidele eluks ei sobi.
Toitumine: Toitub zooplanktonist, surusääsklaste ja muude putukate vastsetest. Olulisel kohal toidus on ka veetaimed.
Käitumine: Enamasti väikestes parvedes, suuremad kalad üksildasema eluviisiga.
Paljunemine: Suguküpsus saabub 3-4 aasta vanuselt. Absoluutne viljakus tavaliselt 50000-200000 marjatera. Portsjonkudemine toimub suvekuudel 15-18°C veetemperatuuri saabudes. Taimedel arenevast marjast kooruvad vastsed 3-5 päevaga. Hõbekogrel esineb günogenees - emaskalad võivad kasutada paljunemiseks teiste karplaste sperme. Nii võivad mõnede väikemate veekogude populatsioonid koosneda üksnes emastest hõbekokredest.
Levik: Looduslik kodumaa on Kagu-Aasia. Seda liiki on arvukalt introdutseeritud mitmel pool maailmas. Teadaolevalt introdutseeriti hõbekoger Eestisse aastal 1948. Tänaseks on levinud paljudes siseveekogudes, samuti rannikumeres.
Seisund: Viimastel aastakümnetel levik ja arvukus Eesti rannikumeres kiiresti suurenenud.
Tähtsus: Mõningane majanduslik tähtsus rannikuvetes. Harrastuspüügi objekt.
Asend eluslooduse süsteemis:
riik Animalia
hõimk. Chordata
alamhõimk. Vertebrata
klass Actinopterygii
selts Cypriniformes
suguk. Cyprinidae
perek. Carassius
liik Carassius gibelio